Sitsit on Soome ülikoolides korraldatavad joo... st laulupeod, kus saab ka süüa maitsta. Käisin taaskord ühel sellisel, seekord rahvusvahelise suunitlusega sitsidel. Pärast registreerumise eest maksmist ja jope nagisse riputamist sokutati laualt kätte kollasevõitu alkoholisisaldusega jook, mille nime ega koostist keegi väga ei paistnud teadvat. Hinne joogile: 5/10.
Sitside sügavam mõte seisneb selles et "laululiider" tervitab, räägib midagi arusaamatut ning nimetab siis laulu numbri, mida üheskoos jorisema hakatakse. Pärast laulmist "kippis" paremale, "kippis" vasakule ning "kippis" vastas istuva inimese poole. Edaspidine peo kulgemine on muidu sama, välja arvatud tervitamise osa. Vaikuse saavutamiseks lüüakse laululiidri ees asuvat gongi. Sõnavõtu ajaks tuleb muidugi söömine ja teised kahtlased tegevused lauas lõpetada, mis aga peo edenedes muutub raskeks, sest pidevalt keegi tahab laulda. Vabatahtlikult võib ka ise sõna võtta ja mõne enda laulu välja pakkuda, olgu see siis lauluraamatus või mitte.Laule on igasuguseid, alustades klassikast "Lumberjack" ja lõpetades Soome joomalauluga, mille sõnad on järgnevad: "Nyt!"
Siirdugem tagasi olme juurde. Pakutud valge vein oli oluliselt parem kui see alguse kollane vedelik. Samuti oli suhteliselt hea laual olnud võileib. Üks sitside legende on aga, et seal olles ei maksa (põhi)toidule väga suuri lootusi reserveerida. Õnneks ma ei pidanud pettuma, sest aimasin mis tasemega asi meid ees ootab. Seekord oli taseme näitajaks kartulipuder (vabandust, katki pressitud kartulid) ja lihapallid. Aga noh, sitsid kaotaksid oma olemuse, kui seal hakataks liiga head toitu pakkuma. Või kui inimesed hakkaksid viisi pidama.
Piltide eest tänud Edouardile.