Monday 17 January 2011

Ilmateade

Nagu ütles kunagi ehitusfüüsika õppejõud: "Ma ei taha eksamil pikki tekste lugeda, tehke joonis!" Tegin.

Friday 19 November 2010

Sitsit

Sitsit on Soome ülikoolides korraldatavad joo... st laulupeod, kus saab ka süüa maitsta. Käisin taaskord ühel sellisel, seekord rahvusvahelise suunitlusega sitsidel. Pärast registreerumise eest maksmist ja jope nagisse riputamist sokutati laualt kätte kollasevõitu alkoholisisaldusega jook, mille nime ega koostist keegi väga ei paistnud teadvat. Hinne joogile: 5/10.


Sitside sügavam mõte seisneb selles et "laululiider" tervitab, räägib midagi arusaamatut ning nimetab siis laulu numbri, mida üheskoos jorisema hakatakse. Pärast laulmist "kippis" paremale, "kippis" vasakule ning "kippis" vastas istuva inimese poole. Edaspidine peo kulgemine on muidu sama, välja arvatud tervitamise osa. Vaikuse saavutamiseks lüüakse laululiidri ees asuvat gongi. Sõnavõtu ajaks tuleb muidugi söömine ja teised kahtlased tegevused lauas lõpetada, mis aga peo edenedes muutub raskeks, sest pidevalt keegi tahab laulda. Vabatahtlikult võib ka ise sõna võtta ja mõne enda laulu välja pakkuda, olgu see siis lauluraamatus või mitte.Laule on igasuguseid, alustades klassikast "Lumberjack" ja lõpetades Soome joomalauluga, mille sõnad on järgnevad: "Nyt!"


Siirdugem tagasi olme juurde. Pakutud valge vein oli oluliselt parem kui see alguse kollane vedelik. Samuti oli suhteliselt hea laual olnud võileib. Üks sitside legende on aga, et seal olles ei maksa (põhi)toidule väga suuri lootusi reserveerida. Õnneks ma ei pidanud pettuma, sest aimasin mis tasemega asi meid ees ootab. Seekord oli taseme näitajaks kartulipuder (vabandust, katki pressitud kartulid) ja lihapallid. Aga noh, sitsid kaotaksid oma olemuse, kui seal hakataks liiga head toitu pakkuma. Või kui inimesed hakkaksid viisi pidama.


Piltide eest tänud Edouardile.

Sunday 14 November 2010

Täielik porno

Kolmapäeval võtsime ette autoreisi kargesse ja külma Turkusse, kus olid ka mõneruutmeetrised lumelaigukesed lisa ootamas. Reisi eesmärk oli minna venna ja co korraldatavale ja paljuhaibitud pornopeole. Tee Turkusse oli väga mõnus ja rahustav: udu(vihm), nähtavus ~200m ja pime. Turkusse jõudnud, hüppasime Joosepi korterist läbi et seal ennast Pia (Joosepi teine pool) juures toimuva eelpeo jaoks pornoks teha. Vuntsid, sukad, nahkpüksid... ja LÄKS! Kuna ma tahan kunagi ka tööd saada, siis ma vähemalt esialgu liiga palju pilte siia internetiavarustesse ei pane.


Peole minnes unustas Martin oma dokustaadid 300m kaugusel asuvasse Pia korterisse. Turvad kahjuks ei usukunud, et Martin on üle 18-aastane ning tegimegi seetõttu 600-meetrise jalutuskäigu, samal ajal rääkides tänaval kellegi tundmatu eestlasega. Läbimüüdud pidu ise oli vapustavalt hea. Inimesed järgisid dresscode-i, mingeid niisama hiilijaid polnud. Esindatud oli igasugune nägemus porrist, alates kabareenaistest ja lõpetades preestritega. Kohale oli tellitud ka laivporri etteaste, mis aga ole ebaõnnestunud kahel põhjusel:
1) Suure inimmassi tõttu ma seda eriti ei näinud. Vähemalt sain abistava käe osutada paarile tütarlapsele, kes seetõttu paremini nägid.
2) Porritegijatel pole ka vist eriti lihtne sadade inimeste ees porrida.

Tantsisime ja möllasime hiliste/varajaste tundideni ning hakkasime seejärel Joosepi korteri poole vantsima. Tee peal otsustasime üheskoos, et meil on ikkagi nälg ning tegimegi peatuse ühe burksi/hotdogi/kebabi putka juures, kust sai kalli raha eest osta maailma halvimaid ® burkse ja hotdoge. Vähemalt oskan nüüd mäki burksi rohkem hinnata.

Joosepi juures magasime viiekesi voodis ja põrandal jaotusega 2:3. Vähemalt meil seal põrandal oli vaip. Hommikul kl 8 läksime Martini ja Javiga Martini autot Pia maja eest ära tooma, sest arvasime et kella 9-st alates on seal parkimine tasuline. Ei olnud. Vähemalt tõime auto Joosepi korterile lähemale.

Tagasitee Helsingisse oli võrreldav teekonnaga Turkusse.

Friday 12 March 2010

Arhitektuur

Et rohkem õppida ja õppida, valisin õppeplaani kursuse "History of Finnish Architecture". Ühe osana selle sooritamisest oli plaanis sõita bussiga mööda Helsingi rajoone ja tutvuda tüüpilise Soome (puit)arhitektuuriga. Bussis tuli olla hommikul kell 9, mis suuremal osal ka õnnestus. Õppejõud päris "Kas kõik on kohal", tudengid nägid iseennast kohal olevat ning vastasid kui ühest suust "Jah." Sõit võis alata. Enne suuremale tänavale pööramist siiski leidsime veel ühe eksinud tudengi kohtamispaiga poole jooksmas. Tema hämming oli päris märgatav, kui bussiga tal nina ees peatusime ning peale kamandasime. Kaaperdamine Soome moodi.

Asjast ka:
Arhitektuuri poolest eriti huvitavad on tänapäevased kirikud, mille välisosa näeb sageli välja nagu supermarket või kontorihoone. Sisevaated seevastu on isegi suhteliselt kiriklikud. Erilist blingblingi Soome kirikutes üldjuhul ei kohta.
Kirikuid ja muid hooneid tuuri kronoloogilises järjekorras:

Helsingi oma Kalamaja: Käpylä (Kottby). Elanike arv Käpyläs on umbes 7600. Suurem osa hoonetest on ehitatud 1920-ndatel mõttega lahendada lihtsate puumajadega pealinna korteripuudus. Hiljem ehitati Käpylässe ka olümpiaküla.


Vallila raamatukogu (1991)


Viikki kirik (2005)


Viikki elurajoon. Väga heas asukohas asuv väike majade kompleks. Sisehoovides jalutades ei saa arugi, et tegelikult oled suure liiklussõlme ääres, kus muuhulgas paikneb ka Helsingi ülikooli bioteaduste kampus, "Roheline kampus". Rajooni võiks nimetada ka "Linna sees põllu ääres".



Myyrmäki kirik (1984). Nagu pildilt näha, on kiriku sisevalgustid väga sarnased Vallila raamatukogu omaga. Tegelikult on ka nende kahe hoone arhitekt sama.


Meie kooli oma kabel (1957). Põles maha 1976, taastati 1978. Koht, kus on peetud mitmeid tudengite pulmi.

Saturday 6 March 2010

Turku 2.0


Tegime päevase visiidi Turkusse. Seekord sai Turku toomkirik ka ära pildistatud. Arvatavasti on see ehitatud juba 13. sajandil, tollal oli materjaliks arvatavasti puit. 1318 olevat Novgorodlased kiriku maha põletanud. Häbi teil olgu! Hiljem on siiski veel paar põlengut olnud: 1618 ja 1827. Pärast põlenguid on torn aina kõrgemaks ehitatud - äkki leegid kõrgele ei ulatu. Praeguse torni tipu on disaininud Carl Ludwig Engel, see sama sakslane, kes Helsingi kesklinna empire-stiilis rajooni moodustas. Kõige tuntum osa sellest tervikust on valge toomkirik.
Praeguse Turku toomkiriku torni kõrgus on 85,53m - võrdluseks Oleviste kiriku 123,7m. Istekohti on 900, seisukohtade arvu pole avaldatud.


Pärast kirikut oli oivaline aeg süüa pitsat. Enda saatuseks otsustasin proovida midagi uut: Kebab Pizza. Väga tulise maitse tõttu kulus pitsa söömiseks umbes liiter vett. Hoides suud kinni, et leegid välja ei paiskuks, jätkasin seltskonnaga teed mööda Aura-jõe äärt. Kohas, kus sügisel oli elu, valitses nüüd kummituslik ning müstiline vaikus.

Jõe kohal on ka tiheda liiklusega Myllysilta (Veskisild), millega on aegade jooksul probleeme olnud. Umbes nädal aega tagasi hakkas sild hoogsalt vajuma, tervelt meeter ühe päeva jooksul. Myllysilta lähebki nüüd lammutamisele.

Thursday 18 February 2010

Lapland

Uue semestri alguse võib kokku võtta kahe sõnaga: pidu. Nendest aga räägiksin hiljem (kui meenub midagi tarka öelda), praeguse kande pühendaksin Lapile. Jah, ühel kaunil ööl otsustasin, et lähen vahetusõpilastega Lappi. Mõned nädalad hiljem, samuti kaunil ööl, saigi see rännak teoks.

Meil kästi rongijaamas olla neljapäeval kl 21:30. Kõik muidugi kartsid rongist maha jääda ja tulid kohale veelgi varem. Jaamas olles väljumiste tablood uurides selgus aga, et rong Rovaniemisse väljub 22:53. Korraldaja järelikult oskas pigem karta kui kahetseda. Noh, vähemalt ei jäänud keegi rongist maha ning jaamas piletitega mässates kulus aeg kiiresti.

Rongiks oli ametlik "Santa Claus Express". Sõiduaeg Helsingist Rovaniemisse minu mäletamist mööda oli 11h, seega tuli kuskil magada. Soovitatavalt kupees, mis olid mõeldud kolmele reisijale. Kupee pindala võib võrrelda mõne suurema moosikeldri pohlamooside osakonna alaga. Tantsu- ega laulupidu seal korraldada ei saanud, need toimusid koridoris. Samas oli kupees olemas praktiliselt kõik eluks vajalik: 3 voodit, peegliga kapp (kapis oli seep ning pakendatud mineraalvesi + joogitopsid), 3 käterätikut, nagi jopedele ning tagasiteel avastatud laua all asuv veekraan. Mõtlesime, et mis küll juhtuks kui ööseks vesi kraanist jooksma jätta - rong teatavasti pole veevärgiga ühendatud. Kahjuks/õnneks jäi see ainult filosofeerimise tasandile.


Et järgmisel päeval Lapis virk ja ergas olla, oli kõige mõistlikum tegu kohe rongi jõudes magama heita. "Kohe" on suhteline mõiste: kell 4 hommikul hakkasid inimesed tasapisi oma kupeedesse vajuma. Kuna meie kupees oli õhkkõnd väga kuum, otsustasime ööseks akna lahti jätta. Selle tõttu ärkasin mitu korda ka öösel üles, kuuldes rongi peatustes seistes aeg-ajalt jaama kuulutusi a la "Juna Rovaniemeen lähtee raiteelta 3". Lootsin, et olengi selles rööpal nr. 3 olevas rongis ning magasin edasi. Hommikul avastasime, et talvel ei ole ilmtingimata kõige mõistikum tegu akent lahti jätta. Öösel nimelt võib lund sadada. Pühkisime (kaevasime) lume aknalaualt hommikul ära ning sulgesime akna. Kuna ärkasime üles umbes poolteist tundi enne Rovaniemisse jõudmist, sai aknast välja vaadates tutvuda legendaarse Keset-ei-midagiga. Paaris väiksemas kohas tegime veel peatuse ka, paar inimest isegi tulid peale. Rovaniemisse jõudes oli võimalus lõpuks ometi pidevale küsimusele "Are we there yet?" jaatavalt vastata.


Rongijaamast viidi meid bussiga toidupoodi. Programmis oli ette nähtud hommiku- ning õhtusöök, kuid lõunal pidime ise endaga toime tulema. Ise pidi muidugi ka mitte-alkoholivabade jookidega hakkama saama. Kuna paljud õpilased on Euroopa lõunaosariikidest, ei olnud toidu valimisel väga palju raskusi/valikut: pasta, bolognese och pesto. Lisaks sebisime veel sepikulaadset jahutoodet, hobuse-sealihast tehtud suitsuvorsti ning juustu. Poest veeti ka alkoholi välja massiliselt.

Umbes tunni bussisõidu kaugusel Rovaniemist oligi sihtkoht Korvala. Meie uus kodutalu koosnes 11 väikesest puust majakesest (2-7 inimesele), mõnest abihoonest, saunast ning peamajast, kus oli muuseas restoran. Seisime umbes 10min -25-kraadise päikesesära käes ning kuulasime omaniku tervitusi, infoloenguid ja nõuandeid. Seejärel saime oma majakeste võtmed ning läksimegi seitsmekesi (meie majakeses oli 7 kohta) oma uue Soome koduga tutvuma. Jaak, Danijel, Jan, Gerhard, Tiago, Caroline ja Sara - nagu seitse pöialpoissi-tüdrukut. Erinevalt paljudest teistest majakestest oli meil isegi elektriahi(!) ning suure plussina WC uks ei käinud lukus. Kamin oli ka.




Esimesel päeval oli programmis muuseas põhjapõdrasõit. Enne seda seletas üks saam põhjapõdra parameetreid ning tööpõhimõtet. Igaks juhuks joonistas veel lumme oma p-põtrade kõrvamärgistuse, selle kõrvale kõrvale veel venna, naabri ning lellepoja p-põtrade omad. Üks valge loom paar meetrit eemal oli ka väidetavalt põhjapõder, kuid meie arvates oli ta pigem lumest tehtud lehm. Jätsime selle arvamuse enda teada. Teised loomad õnneks meenutasid rohkem legendaarset põhjapõtra. Mõistsin ka Alev Strömi kuulutatud teooriat, et põhjapõder on väga loogiline loom. On tõesti, 4 jalga hoiavad hästi balansis ning peale on vastukaaluks sabaots.


Järgmisena oli kavas Husky-koertega sõit. Võib-olla on nendele ka mõni eestikeelne nimetus? Huskyd on väga ägedad, kavala näoga ning sõbralikud. Ja kiired. Tuur Huskydega oli kiiruse mõistes kõvasti p-põtrade omast üle. Tore oli ka vaadata, kuidas Huskyde omanik-hooldaja suutis kõigiga (vähemalt 30tk) toime tulla, käitudes kohati nendele sarnaselt: maadles ja ajas taga. Vahel oli vaja ka ennast sõlme jooksnud Huskysid lahti harutada. Koertel on range kord: kui tiiru ajal omalaadsega kaklema läheb, siis vahetatakse ta järgmisel ringil välja. Mis võikski olla rangem karistus kui see, et ei saa pool tundi joosta ning samal ajal enda järel kelku vedada...


Õhtusöögiks oli midagi väga head, enam täpselt ei mäletagi mida. Meeldejääv oli, et õhtusöök polnud mingi steriilne koolilõuna, vaid puitmajas küünlavalgel korraldatud pidulik õhtusöömaaeg.
Hiljem hängisime saunas ja jooksime läbi lume jääauku. Ma tegin seda elus esimest korda ja peaks mainima, et ootasin midagi hullemat. Pärast läbi lume jääauku jõudes on väga hea ja soe tunne - väljas ikkagi -20, jääaugus ainult 0. See tunne kestab lausa 4 sekundit, kui tuleb juba hakata tagasi minemise peale mõtlema. Esimesel korral läksin jääauguni saabastega (kuna paljud tegid seda kas saabaste või sokkidega), kuid järgnevatel kordadel ei saanud enam aru nende mõttest, paljajalu on kiirem ja parem. Igatahes jääauk on väga lahe asi, esimese päeva skooriks jäi 2 korda, teisel 1 ning kolmandal 3 korda.

Igal õhtul/öösel oli pärast sauna ühes või mitmes majakeses pidu. Nelja inimese onni mahub vabalt ka 20 inimest ära. Nagu keegi ka mingil peol mainis, vahetusõpilasena olles on hea, et saab vajadusel näkku öelda "sakslased on imelikud" ning keegi ei löö selle peale maha. Pärast pidusid vajuti vaikselt oma majakestesse. Meie puhul ei olnud ka ime, kui pärast pidu nälg peale tuli ja pastat keetsime. Keegi uuris, et kas natukene liiga vale aeg ei ole pasta tegemiseks, mille peale portugaallane vastas "enne kella nelja on OK."

Hommikuti oli väga raske ärgata, kuid tahtmine hommikusöögist osa võtta jäi kahel juhul kolmest peale. Suur väsimus läks aga külma ilma abiga kiiresti üle. Päeva jooksul prooviti muuseas murdmaasuusatamist. See oli ilus vaatepilt: inimesed kukkusid pidevalt üksteiste otsa nagu doominoklotsid. Ma pole 2 aastat suusatanud ning praegugi suutsin vaevu tasakaalu hoida ja kuidagi käte jõul jalgu kohakuti hoides edasi rühkida, kuid teiste silmis (ja sõnades) olin ilmselgelt Suusakuningas Eestist. Vot selline oli meie reisi suusatase. Igas riigis omad huvid. Olen õnnelik et sakslased, hollandlased ja itaallased ei tea veel minu jalgpalli nulltaseme kohta.

Püüdsime järve peal jääaugust kala ka, tulemus polnud väga kiita. Aga see-eest jäässe auke puurida oli väga hea trenn. Suurema tõenäosusega oleksimegi ilmselt selle puuriga enne naftat leidnud kui august kala saanud. Ega tähtis polegi kala saamine vaid see et soe on. Sooja hoiti mitut moodi: kes riietega, kes joogiga.


Teisel õhtul pakuti söögiks lõhevormi, järelikult keegi oli poest kala püüdmas käinud. Kolmandal õhtusöögil sõime kellegi põhjapõtra.

Kolmandal päeval viidi meid Pyhä-sse, kus asub suusakeskus ja rahvuspark. Ilm oli väga ilus ning otsustasime (mõned läksid ka lumelauatama) teha jalutuskäigu jäätunud koseni. Poole tee peal muutus ilm hüppelisel. Orus nimelt valitses täielikult teistsugune kliima kui üleval mäe peal. Lume tuiskamine oli looduliku raja ära kaotanud, mis tekitas pideva ohu kuskil lume all asuvast laudteest mööda astuda - meetrisesse lumme. Seda juhtus pidevalt meie kõigiga. Kuigi kohati oli külm, väsitav ja tülgastav, olid tagantjärele kõik positiivselt meelestatud sellise mitte-turismiliku kogemuse osaks saamise tõttu. Jäätunud kosk tundus ülejäänud jalutuskäigu kõrval lõpuks väga mõttetu.


Tagasiteel Korvalasse tehti peatus kohalikus marketis, et peamiselt mitte-alkoholivabasid jooke osta. Õhtul muidugi oli taas saun(apidu) pluss veel pidu meie majakeses. Taaskord otsustati peo lõppedes natukene pastat pestoga keeta ja süüa. Õnneks meil oli programmeerijast itaallanna Sara, kelle jaoks pasta on igapäevane nähtus. Ta trotsis pakendi nõuandeid ning rääkis, kuidas tuleb spagette keeta - paraku ma enam ei mäleta.

Nagu ka varem mainisin, üks hommikusöök jäi suurel osal meie seitsmest pöialtudengist vahele. Põhjuseks oligi meie majakeses peetud "Viimane õhtu Korvalas". Sõime ärgates kõike mis oli kappi jäänud: sinki ja salaamit leivaga. Spagette jäi üle umbes 2 kilo, samuti on kellegi käes veel 6 purki pestot ja bolognese kastet.

Viimasel Lapi-päeval külastasime põhjapöörijoont ja ületasime selle. Nägin lõpuks ära ka Jõuluvana - muhe vana on. Jõuluvanal on seina peal pilt endast koos president Arnold Rüütli ja tema (Arnoldi) abikaasaga. Pärast Jõuluvana külastamist viisime reisikotid rongijaama pakihoidu ja läksime Rovaniemi linna uurima. Peab mainima et väga igav linn on. Olukorda päästis natukene linnas asuv maailma põhjapoolseim McDonald's. Sõime seal, "check". Maitsesin maailma põhjapoolseimat El Maco -einet.


Kõhud täis, mängisime rongijaamas kaarte. Ühel hetkel tuli ka Gerhard vetsust välja. Ta oli sinna 40 minutit varem läinud. Isegi kõrval olevad Jaapani turistid pidasid olukorda väga humoorikaks. Rongis mängisime veel kaarte ja avastasime, et kupee mahutab vajadusel väga palju inimesi. Samuti tuli välja et ümmargune kelk-liugur on väga hea laud kaardimänguks. Ühel hetkel kostis koridorist karjumist, mille peale kõik uksed sulgusid ning tuled kupeedes kustusid. Virmalised! Seda hetke olid kõik oodanud. Taevas oli päris roheline küll.

Helsingisse jõudis rong hommikul kl 7.


Tuesday 1 December 2009

Eksaminatsioon

Täna (01.12.09) oli mul esimene eksam kui selline. Eelmise nädala neljapäeval üks kaastudeng mainis mulle, et ta hakkab juba eksamiks valmistuma. Muigasin ja küsisin talt irooniliselt et "Juba?" Ta vastas, et "Juba jah, ega teisipäevani väga kaua jäänud pole". Sellel hetkel koitis mullegi midagi - kui temal on eksam, siis peab minul ka olema. Ühtlasi sain ka aru põhitõest et teisipäevani pole kaua jäänud. Õhtul hakkasin hoolega raudbetoonkonstruktsioone õppima.
Õppimise kronoloogia:

Neljapäev 26.11.09 - Võtsin mitusada lehekülge loengute slaide ja harjutustundide materjali ette ning hakkasin neid uurima. Õhtul tegin ka otsuse, et lahendan kõik ülesanded läbi ja keerutan vajadusel valemeid nii, et saaksin ka ise aru kust mõni järjekorde kreeka täht tuleb. Mõtlesin ka, et olukord on lootusetu ning teen eksami jaanuaris.

Reede 27.11.09 - Avastasin, et jaanuaris samal päeval on üks teine eksam. Vajaduse korral oleks saanud seda teise aine eksamit edasi lükata. Otsustasin siiski igaks juhuk õppida. Küll aga muutsin taktikat: esmalt püüdsin teooria osa läbi kammida ja sellest aru saada. Kirjutasin jälle valemeid maha, joonistasin (asjaga seonduvaid) pilte. Tempo tundus olevat ainult natukene aeglasem kui teol. Laupäevaks uus plaan: ei kirjuta enam valemeid maha vaid teen vajaduse korral märkmeid loengute kõrvale.

Laupäev 28.11.09 - Ei tahtnud üles ärgata, sest teadsin et mind ootab järjekordselt tundide viisi laua taga istumist ja sigma-alfa-gammade keerutamine. Tunded vaheldusid iga tunniga: ülelaskmise meeleolule järgnes arusaamise rõõm jne. Õhtuks olin suutnud loengumaterjali läbi vaadata, seejuures keskendumise tegur oli suhteliselt suur. Läksin magama.

Pühapäev 29.11.09 - Hommikul (kl 13:30) vaatasin üle veel 3 viimast loengut. Taipasin, et ma saan peaaegu kogu materjalist aru, aga seda pähe õppida on teine teema. Mõtlesin jälle jaanuarile... edasilükkamise rõõm. Muide, vahepeal käisin nende päevade jooksul oma toast lausa väljas ka. Järsku tekkis mõte, et äkki peaks eksamile registreeruma ka. Pidi küll. Pühapäevaks oli aga registreerumise aeg läbi ja kirjutasin õpetajale meili. Õnneks sellega suurt probleemi ei tekkinud ning sain enda nime kirja. Ühtlasi tähendas see seda, et kui ma kohale ei lähe, saan automaatselt "0". Tekkis väike lisamotivatsioon õppida. Samas teadsin, et alati saab jaanuaris uuesti teha. Passisin natuke aega niisama tühja, kuni hakkasin uurima eelmiste aastate eksameid. Alguses lahendasin ühe ülesande, siis teise, kolmanda, järgmise eksami, ülejärgmise eksami...

Esmaspäev 30.11.09 - Käisin koolis, et õpetajalt teooria kohta küsida, kuid õpetajat polnud kohal. Sõin ja läksin koju. Kahe päeva jooksul olin lahendanud ära 5 eksamit (20 ülesannet) = 20 A4 lehte. Otsustasin need endale pähe ajada. Ülesannetes oli märgata lausa loogikat - kreeka keelest said järsku tõmbevarraste pinged ja betooni pragude laiused. Eksam pidi toimuma teisipäeval kell 14. Panin kaks kella äratama kell 8:30

Teisipäev 01.12.09 - Ärkasin kell 9:30 (jah, 9:30 > 8:30). Viskasin pilgu kirjutuslaua poole ja nägin seal hunnikute viisi raudbetoontalasid (õigemini nende jooniseid). Põgenesin kööki sööma pähkli-rukki jogurtit Made In Estonia. Pärast söömist jalutasin niisama mööda korterit ringi ja tutvusin elamise vaatamisväärsustega. Kuna olin neid ka varem märganud, siis ei jäänud nüüd muud üle kui õppida. Võtsin vanad eksamid kätte ja hakkasin lugema / arvutusi analüüsima. Läksin varem kooli, et õpetajalt ikkagi nüüd juba paari asja kohta küsida. Õnneks ta oli seekord kohal ja jagas infot. Ühe ülesande koha pealt nägi vestlus välja umbes selline:

"Kas siin võib need a ja d' väärtused lambist võtta või tuleb siiski kolme tundmatuga võrrandisüsteemi keerutada eksamil?"
"Need väärtused saab tõesti võrrandisüsteemist, aga sellist ülesannet eksamile ei tule tavaliselt."
"Eelmisel aastal oli."
"Aijaaaa! Noh, sellisel juhul tõesti võib need ilmselt oletada, peaasi et mõistlikud numbrid oleksid."
"Okei, kiitos!"

Kl 14.00 algas eksam. Midagi isegi oskasin ka. Eelmise aastal esimese eksamikorra tulemuste jaotus:

0 - 45%
1 - 23%
2 - 15%
3 - 6%
4 - 8%
5 - 3%

Keskmiseks hindeks teeb see 0,97. Ootan huviga tulemust.