Thursday, 18 February 2010

Lapland

Uue semestri alguse võib kokku võtta kahe sõnaga: pidu. Nendest aga räägiksin hiljem (kui meenub midagi tarka öelda), praeguse kande pühendaksin Lapile. Jah, ühel kaunil ööl otsustasin, et lähen vahetusõpilastega Lappi. Mõned nädalad hiljem, samuti kaunil ööl, saigi see rännak teoks.

Meil kästi rongijaamas olla neljapäeval kl 21:30. Kõik muidugi kartsid rongist maha jääda ja tulid kohale veelgi varem. Jaamas olles väljumiste tablood uurides selgus aga, et rong Rovaniemisse väljub 22:53. Korraldaja järelikult oskas pigem karta kui kahetseda. Noh, vähemalt ei jäänud keegi rongist maha ning jaamas piletitega mässates kulus aeg kiiresti.

Rongiks oli ametlik "Santa Claus Express". Sõiduaeg Helsingist Rovaniemisse minu mäletamist mööda oli 11h, seega tuli kuskil magada. Soovitatavalt kupees, mis olid mõeldud kolmele reisijale. Kupee pindala võib võrrelda mõne suurema moosikeldri pohlamooside osakonna alaga. Tantsu- ega laulupidu seal korraldada ei saanud, need toimusid koridoris. Samas oli kupees olemas praktiliselt kõik eluks vajalik: 3 voodit, peegliga kapp (kapis oli seep ning pakendatud mineraalvesi + joogitopsid), 3 käterätikut, nagi jopedele ning tagasiteel avastatud laua all asuv veekraan. Mõtlesime, et mis küll juhtuks kui ööseks vesi kraanist jooksma jätta - rong teatavasti pole veevärgiga ühendatud. Kahjuks/õnneks jäi see ainult filosofeerimise tasandile.


Et järgmisel päeval Lapis virk ja ergas olla, oli kõige mõistlikum tegu kohe rongi jõudes magama heita. "Kohe" on suhteline mõiste: kell 4 hommikul hakkasid inimesed tasapisi oma kupeedesse vajuma. Kuna meie kupees oli õhkkõnd väga kuum, otsustasime ööseks akna lahti jätta. Selle tõttu ärkasin mitu korda ka öösel üles, kuuldes rongi peatustes seistes aeg-ajalt jaama kuulutusi a la "Juna Rovaniemeen lähtee raiteelta 3". Lootsin, et olengi selles rööpal nr. 3 olevas rongis ning magasin edasi. Hommikul avastasime, et talvel ei ole ilmtingimata kõige mõistikum tegu akent lahti jätta. Öösel nimelt võib lund sadada. Pühkisime (kaevasime) lume aknalaualt hommikul ära ning sulgesime akna. Kuna ärkasime üles umbes poolteist tundi enne Rovaniemisse jõudmist, sai aknast välja vaadates tutvuda legendaarse Keset-ei-midagiga. Paaris väiksemas kohas tegime veel peatuse ka, paar inimest isegi tulid peale. Rovaniemisse jõudes oli võimalus lõpuks ometi pidevale küsimusele "Are we there yet?" jaatavalt vastata.


Rongijaamast viidi meid bussiga toidupoodi. Programmis oli ette nähtud hommiku- ning õhtusöök, kuid lõunal pidime ise endaga toime tulema. Ise pidi muidugi ka mitte-alkoholivabade jookidega hakkama saama. Kuna paljud õpilased on Euroopa lõunaosariikidest, ei olnud toidu valimisel väga palju raskusi/valikut: pasta, bolognese och pesto. Lisaks sebisime veel sepikulaadset jahutoodet, hobuse-sealihast tehtud suitsuvorsti ning juustu. Poest veeti ka alkoholi välja massiliselt.

Umbes tunni bussisõidu kaugusel Rovaniemist oligi sihtkoht Korvala. Meie uus kodutalu koosnes 11 väikesest puust majakesest (2-7 inimesele), mõnest abihoonest, saunast ning peamajast, kus oli muuseas restoran. Seisime umbes 10min -25-kraadise päikesesära käes ning kuulasime omaniku tervitusi, infoloenguid ja nõuandeid. Seejärel saime oma majakeste võtmed ning läksimegi seitsmekesi (meie majakeses oli 7 kohta) oma uue Soome koduga tutvuma. Jaak, Danijel, Jan, Gerhard, Tiago, Caroline ja Sara - nagu seitse pöialpoissi-tüdrukut. Erinevalt paljudest teistest majakestest oli meil isegi elektriahi(!) ning suure plussina WC uks ei käinud lukus. Kamin oli ka.




Esimesel päeval oli programmis muuseas põhjapõdrasõit. Enne seda seletas üks saam põhjapõdra parameetreid ning tööpõhimõtet. Igaks juhuks joonistas veel lumme oma p-põtrade kõrvamärgistuse, selle kõrvale kõrvale veel venna, naabri ning lellepoja p-põtrade omad. Üks valge loom paar meetrit eemal oli ka väidetavalt põhjapõder, kuid meie arvates oli ta pigem lumest tehtud lehm. Jätsime selle arvamuse enda teada. Teised loomad õnneks meenutasid rohkem legendaarset põhjapõtra. Mõistsin ka Alev Strömi kuulutatud teooriat, et põhjapõder on väga loogiline loom. On tõesti, 4 jalga hoiavad hästi balansis ning peale on vastukaaluks sabaots.


Järgmisena oli kavas Husky-koertega sõit. Võib-olla on nendele ka mõni eestikeelne nimetus? Huskyd on väga ägedad, kavala näoga ning sõbralikud. Ja kiired. Tuur Huskydega oli kiiruse mõistes kõvasti p-põtrade omast üle. Tore oli ka vaadata, kuidas Huskyde omanik-hooldaja suutis kõigiga (vähemalt 30tk) toime tulla, käitudes kohati nendele sarnaselt: maadles ja ajas taga. Vahel oli vaja ka ennast sõlme jooksnud Huskysid lahti harutada. Koertel on range kord: kui tiiru ajal omalaadsega kaklema läheb, siis vahetatakse ta järgmisel ringil välja. Mis võikski olla rangem karistus kui see, et ei saa pool tundi joosta ning samal ajal enda järel kelku vedada...


Õhtusöögiks oli midagi väga head, enam täpselt ei mäletagi mida. Meeldejääv oli, et õhtusöök polnud mingi steriilne koolilõuna, vaid puitmajas küünlavalgel korraldatud pidulik õhtusöömaaeg.
Hiljem hängisime saunas ja jooksime läbi lume jääauku. Ma tegin seda elus esimest korda ja peaks mainima, et ootasin midagi hullemat. Pärast läbi lume jääauku jõudes on väga hea ja soe tunne - väljas ikkagi -20, jääaugus ainult 0. See tunne kestab lausa 4 sekundit, kui tuleb juba hakata tagasi minemise peale mõtlema. Esimesel korral läksin jääauguni saabastega (kuna paljud tegid seda kas saabaste või sokkidega), kuid järgnevatel kordadel ei saanud enam aru nende mõttest, paljajalu on kiirem ja parem. Igatahes jääauk on väga lahe asi, esimese päeva skooriks jäi 2 korda, teisel 1 ning kolmandal 3 korda.

Igal õhtul/öösel oli pärast sauna ühes või mitmes majakeses pidu. Nelja inimese onni mahub vabalt ka 20 inimest ära. Nagu keegi ka mingil peol mainis, vahetusõpilasena olles on hea, et saab vajadusel näkku öelda "sakslased on imelikud" ning keegi ei löö selle peale maha. Pärast pidusid vajuti vaikselt oma majakestesse. Meie puhul ei olnud ka ime, kui pärast pidu nälg peale tuli ja pastat keetsime. Keegi uuris, et kas natukene liiga vale aeg ei ole pasta tegemiseks, mille peale portugaallane vastas "enne kella nelja on OK."

Hommikuti oli väga raske ärgata, kuid tahtmine hommikusöögist osa võtta jäi kahel juhul kolmest peale. Suur väsimus läks aga külma ilma abiga kiiresti üle. Päeva jooksul prooviti muuseas murdmaasuusatamist. See oli ilus vaatepilt: inimesed kukkusid pidevalt üksteiste otsa nagu doominoklotsid. Ma pole 2 aastat suusatanud ning praegugi suutsin vaevu tasakaalu hoida ja kuidagi käte jõul jalgu kohakuti hoides edasi rühkida, kuid teiste silmis (ja sõnades) olin ilmselgelt Suusakuningas Eestist. Vot selline oli meie reisi suusatase. Igas riigis omad huvid. Olen õnnelik et sakslased, hollandlased ja itaallased ei tea veel minu jalgpalli nulltaseme kohta.

Püüdsime järve peal jääaugust kala ka, tulemus polnud väga kiita. Aga see-eest jäässe auke puurida oli väga hea trenn. Suurema tõenäosusega oleksimegi ilmselt selle puuriga enne naftat leidnud kui august kala saanud. Ega tähtis polegi kala saamine vaid see et soe on. Sooja hoiti mitut moodi: kes riietega, kes joogiga.


Teisel õhtul pakuti söögiks lõhevormi, järelikult keegi oli poest kala püüdmas käinud. Kolmandal õhtusöögil sõime kellegi põhjapõtra.

Kolmandal päeval viidi meid Pyhä-sse, kus asub suusakeskus ja rahvuspark. Ilm oli väga ilus ning otsustasime (mõned läksid ka lumelauatama) teha jalutuskäigu jäätunud koseni. Poole tee peal muutus ilm hüppelisel. Orus nimelt valitses täielikult teistsugune kliima kui üleval mäe peal. Lume tuiskamine oli looduliku raja ära kaotanud, mis tekitas pideva ohu kuskil lume all asuvast laudteest mööda astuda - meetrisesse lumme. Seda juhtus pidevalt meie kõigiga. Kuigi kohati oli külm, väsitav ja tülgastav, olid tagantjärele kõik positiivselt meelestatud sellise mitte-turismiliku kogemuse osaks saamise tõttu. Jäätunud kosk tundus ülejäänud jalutuskäigu kõrval lõpuks väga mõttetu.


Tagasiteel Korvalasse tehti peatus kohalikus marketis, et peamiselt mitte-alkoholivabasid jooke osta. Õhtul muidugi oli taas saun(apidu) pluss veel pidu meie majakeses. Taaskord otsustati peo lõppedes natukene pastat pestoga keeta ja süüa. Õnneks meil oli programmeerijast itaallanna Sara, kelle jaoks pasta on igapäevane nähtus. Ta trotsis pakendi nõuandeid ning rääkis, kuidas tuleb spagette keeta - paraku ma enam ei mäleta.

Nagu ka varem mainisin, üks hommikusöök jäi suurel osal meie seitsmest pöialtudengist vahele. Põhjuseks oligi meie majakeses peetud "Viimane õhtu Korvalas". Sõime ärgates kõike mis oli kappi jäänud: sinki ja salaamit leivaga. Spagette jäi üle umbes 2 kilo, samuti on kellegi käes veel 6 purki pestot ja bolognese kastet.

Viimasel Lapi-päeval külastasime põhjapöörijoont ja ületasime selle. Nägin lõpuks ära ka Jõuluvana - muhe vana on. Jõuluvanal on seina peal pilt endast koos president Arnold Rüütli ja tema (Arnoldi) abikaasaga. Pärast Jõuluvana külastamist viisime reisikotid rongijaama pakihoidu ja läksime Rovaniemi linna uurima. Peab mainima et väga igav linn on. Olukorda päästis natukene linnas asuv maailma põhjapoolseim McDonald's. Sõime seal, "check". Maitsesin maailma põhjapoolseimat El Maco -einet.


Kõhud täis, mängisime rongijaamas kaarte. Ühel hetkel tuli ka Gerhard vetsust välja. Ta oli sinna 40 minutit varem läinud. Isegi kõrval olevad Jaapani turistid pidasid olukorda väga humoorikaks. Rongis mängisime veel kaarte ja avastasime, et kupee mahutab vajadusel väga palju inimesi. Samuti tuli välja et ümmargune kelk-liugur on väga hea laud kaardimänguks. Ühel hetkel kostis koridorist karjumist, mille peale kõik uksed sulgusid ning tuled kupeedes kustusid. Virmalised! Seda hetke olid kõik oodanud. Taevas oli päris roheline küll.

Helsingisse jõudis rong hommikul kl 7.


No comments:

Post a comment