Tour de Vuosaari

Kuna kooli alguseni on veel mõned päevad aega ja ma ei taha oma blogi lugejaid (kõiki kahte vist) päris ära kaotada, siis tutvustan teile oma elukoha lähiümbrust. Tegime sõber-Akiga väikese rattamatka Mustavuorile, mis on Ida-Helsingi kõige kõrgem looduslik koht. See mägi peaks kuuldavasti tegelikult olema vana prügimägi, kuid see selleks. Mäge oleme vahelduva eduga külastanud juba põhikoolist alates. Linnastunud inimese jaoks see oli ikkagi totaalne tühermaa, kus nägi väga harva teisi inimesi. Tee mäe tippu oli, nagu alati, piinarikas :P Seekord olid oma jõud ühendanud Tõus ja Vastutuul, kelle arvates me polekski pidanud mäele jõudma. Vaheldumisi kirudes, naerdes ja jälle kirudes jõudsime siiski tippu. Kui varasematel aegadel on tipust avanenud looduslik vaade merele, siis nüüd... vaade merele on säilinud, kuid:



PAM! Sadam! See on ehitatud kõigest paari aasta jooksul. Muide, risti üle sadama kulgev sinine toru on selleks, et jalutuskäigul olevad inimesed sadamas auto alla ei jääks.

Olles sõitnud läbi tunneli (tunnelisse saab liftiga) ja veel 1,5km mööda mere äärt jõudsime sadama ametliku vaateplatvormini. Seal oli põnevust küllaga: sõime popcorni ja vaatasime, kuidas Finnlines-i Finnhawk laeti konteinereid täis ja teele saadeti. See oli märgiks sellest, et võiks vaikselt hakata kodupoole sõitma, päev oli ju täide läinud.

Jõudnud kodutänavale, tuli Akil mõte, et "Hei mennään Mäkkiin syömään!" Proovisimegi seda varianti, kuid Mäkis ulatus järjekord ukseni - seega külastus jäi ära. Õnneks üle tee on kebabi... hmm, restoran on selle kohta palju öelda - ütleme et kebabi-nurgabaar. Sõime seal ehtsat India (:D) kebabit ja läksime rõõmsalt lahku. Pildi tegi õde, kes tuli kahvliga minu kebabit varastama, kui kuulis et ma seal olen.

Olles õhtul kodus, tekkis järsku tunne et midagi on valesti. Võiks ju ometigi veel pilti teha. Mõeldud-tehtud, võtsin statiivi õlale ja jalutasin Aurinkolahtisse (Päikeselaht), mis on üks Vuosaari alarajoonidest. Seal jällegi on paari aasta jooksul kaevatud maismaale merega ühenduses olev kanal, et oleks veelgi lihtsam "mere ääres olla". Helsingi on ikkagi merelinn.

Paari päeva jooksul juba uued, seekord ilmselt kooliseiklused.

Esimest korda TKK-s

Hei hei!

Käesolevas blogis saate lugeda muljeid minu õppeaastast Soomes, Helsingi Tehnikaülikoolis TKK-s (Teknillinen korkeakoulu). Nimi on petlik - tegelikult asub kool hoopis Helsingi kõrval Espoos...hehehe.

Täna sain esimest korda maitse suhu oma uuest koolist. Enne seda aga jälgisin bussi aknast kotka silmadega peatuste nimesid, et õiges kohas maha minna. Üldist muljet kohapeale jõudes saab suhteliselt hästi kirjeldada paari sõnaga: massiivne aga hubane. Igal pool pilgu kandeulatuses olid puude vahel suured punastest tellistest majad. Suures osas peaksid need olema Alvar Aalto enda disainitud.

Esimese asjana kooli juurde saabudes lugesin oma kaasa võetud juhendist, et oleks vaja sekretariaadis maksta ära üliõpilase maks (91.50€), mis on vajalik saamaks kohalikku üliõpilaspiletit, mis tagab arstiteenused, odavamad lõunasöögid jne. Üliõpilaspileti eelis on veel see, et ühistranspordi kuukaardi eest peab 117€ (1831kr) asemel maksma 42€ (657kr). Jess! Üksikpilet, mis kehtib tund aega, maksab juhilt ostes 4€ (~60kr) Igatahes, maksu maksmiseks tuli minna sekretariaati, mille asukohast mul polnud õrna aimugi. Sellel põneval hetkel ei tulnud pähe ka kaardi pealt uurida, tahtsin lihtsalt kiiresti kohale jõuda. Jah, registreerimine on avatud tööpäeviti kl 9-12, nii et peab ajaliselt väga täpselt sihtima :) Astusin siis peahoone uksest sisse, pöörasin pilgu infoputka poole nägemata seal kedagi. Samal hetkel kostis selja tagant "Kuinka voin auttaa?" Seletasin siis oma probleemi ära ja mind juhatati sekretariaati, mis asub ostukeskuse küljes. Mul polnud kaua aega imestada, kuna pidin enne kella 12 jõudma tagasi peahoonesse ennast tudengiks registreerima.

Registreerimiseks tuli leida ruum Y235. Kiirustades läksin sisse uksest, mille kohal kohe kindlasti oli silt "Y", kuid sattusin hoopis maamõõtmise osakonda. Õnneks seal istus sõbralik (aga aeglane) valvur, kes juhatas mind õigesse kohta. Registreerimise ruumi ukse ees oli elav järjekord, enne mind ootas lausa 3 inimest. Mina nendega eriti ei vestelnud, kuna olin hoos kõikvõimalike ankeetide täitmisega. Vaatasin pidevalt kella, et kas jõuan ikka enne kella 12 sisse astuda või mitte. Õnneks läks aasialasel ja sakslasel kiiresti ning saingi jutule. Pärast seda, kui olime minu vastas istuva noore naisega jõudnud arusaamale, et miks ma hoopis soome keeles räägin, sain juurde igasuguseid pabereid, millele tuli alla kirjutada. Vestlesime ka niisama elust soomes, koolist, tudengitest jne. Vaesed järjekorras ootajad...

Enne kooli territooriumilt lahkumist tegin veel mõned pildid, nagu turist ikka. Nädala eripakkumine: vaatad ühte, näed kolme! Territoorium näeb kaardil välja selline: Kaardil hoone nr. 2 on see, kus mina ilmselt kõige rohkem hängima hakkan. Ehitus- ja keskkonnatehnika majas. Tõlgitult on asukoha tänava nimi "Ehitajaväljak".



Kooli lähevad müstilised bussiliinid, sellised mille kohta olen alati mõelnud "Kes nendega veel sõidavad?" Ja nüüd ma olen siis ise ka üks imelikest. Seltskond bussides on ka heas mõttes imelik. Ühtegi nö "tavalist inimest" ma bussis ei näinud. Kõik olid kas tudengid, pintsakutes professorid või piirkonnas olevate Soome tuntud firmade tähtsa välimusega töötajad. Väga suur kontrast igal juhul, kui on harjunud sõitma bussiga magalarajoonides. Vaatamisväärsustest võiks mainida Nokia peakontorit, kus ilmselt paljud käivad tööl isikliku (mootor)paadiga - vähemalt maja ees (või taga) jahisadamas oli neid päris palju.

Praegu tuli selline mul-oli-põnev-ja-änksa postitus, kuid järgmisel nädalal algab kooli ametlikult tutvustav nädal, pärast mida ilmselt tuleb ränk õppimine. Edenemist ja resultaate saate lugeda siit samast. Loodan, et see ei jää selle blogi viimaseks postituseks.