Kuna kooli alguseni on veel mõned päevad aega ja ma ei taha oma blogi lugejaid (kõiki kahte vist) päris ära kaotada, siis tutvustan teile oma elukoha lähiümbrust. Tegime sõber-Akiga väikese rattamatka Mustavuorile, mis on Ida-Helsingi kõige kõrgem looduslik koht. See mägi peaks kuuldavasti tegelikult olema vana prügimägi, kuid see selleks. Mäge oleme vahelduva eduga külastanud juba põhikoolist alates. Linnastunud inimese jaoks see oli ikkagi totaalne tühermaa, kus nägi väga harva teisi inimesi. Tee mäe tippu oli, nagu alati, piinarikas :P Seekord olid oma jõud ühendanud Tõus ja Vastutuul, kelle arvates me polekski pidanud mäele jõudma. Vaheldumisi kirudes, naerdes ja jälle kirudes jõudsime siiski tippu. Kui varasematel aegadel on tipust avanenud looduslik vaade merele, siis nüüd... vaade merele on säilinud, kuid:
PAM! Sadam! See on ehitatud kõigest paari aasta jooksul. Muide, risti üle sadama kulgev sinine toru on selleks, et jalutuskäigul olevad inimesed sadamas auto alla ei jääks.
Olles sõitnud läbi tunneli (tunnelisse saab liftiga) ja veel 1,5km mööda mere äärt jõudsime sadama ametliku vaateplatvormini. Seal oli põnevust küllaga: sõime popcorni ja vaatasime, kuidas Finnlines-i Finnhawk laeti konteinereid täis ja teele saadeti. See oli märgiks sellest, et võiks vaikselt hakata kodupoole sõitma, päev oli ju täide läinud.
Jõudnud kodutänavale, tuli Akil mõte, et "Hei mennään Mäkkiin syömään!" Proovisimegi seda varianti, kuid Mäkis ulatus järjekord ukseni - seega külastus jäi ära. Õnneks üle tee on kebabi... hmm, restoran on selle kohta palju öelda - ütleme et kebabi-nurgabaar. Sõime seal ehtsat India (:D) kebabit ja läksime rõõmsalt lahku. Pildi tegi õde, kes tuli kahvliga minu kebabit varastama, kui kuulis et ma seal olen.
Olles õhtul kodus, tekkis järsku tunne et midagi on valesti. Võiks ju ometigi veel pilti teha. Mõeldud-tehtud, võtsin statiivi õlale ja jalutasin Aurinkolahtisse (Päikeselaht), mis on üks Vuosaari alarajoonidest. Seal jällegi on paari aasta jooksul kaevatud maismaale merega ühenduses olev kanal, et oleks veelgi lihtsam "mere ääres olla". Helsingi on ikkagi merelinn.
Paari päeva jooksul juba uued, seekord ilmselt kooliseiklused.
PAM! Sadam! See on ehitatud kõigest paari aasta jooksul. Muide, risti üle sadama kulgev sinine toru on selleks, et jalutuskäigul olevad inimesed sadamas auto alla ei jääks.
Olles sõitnud läbi tunneli (tunnelisse saab liftiga) ja veel 1,5km mööda mere äärt jõudsime sadama ametliku vaateplatvormini. Seal oli põnevust küllaga: sõime popcorni ja vaatasime, kuidas Finnlines-i Finnhawk laeti konteinereid täis ja teele saadeti. See oli märgiks sellest, et võiks vaikselt hakata kodupoole sõitma, päev oli ju täide läinud.
Jõudnud kodutänavale, tuli Akil mõte, et "Hei mennään Mäkkiin syömään!" Proovisimegi seda varianti, kuid Mäkis ulatus järjekord ukseni - seega külastus jäi ära. Õnneks üle tee on kebabi... hmm, restoran on selle kohta palju öelda - ütleme et kebabi-nurgabaar. Sõime seal ehtsat India (:D) kebabit ja läksime rõõmsalt lahku. Pildi tegi õde, kes tuli kahvliga minu kebabit varastama, kui kuulis et ma seal olen.
Olles õhtul kodus, tekkis järsku tunne et midagi on valesti. Võiks ju ometigi veel pilti teha. Mõeldud-tehtud, võtsin statiivi õlale ja jalutasin Aurinkolahtisse (Päikeselaht), mis on üks Vuosaari alarajoonidest. Seal jällegi on paari aasta jooksul kaevatud maismaale merega ühenduses olev kanal, et oleks veelgi lihtsam "mere ääres olla". Helsingi on ikkagi merelinn.
Paari päeva jooksul juba uued, seekord ilmselt kooliseiklused.
Nii vahva on lugeda sinu seiklustest sulle omases huumorikeeles :D Ja kuule, palju edu algavaks uueks kooliaastaks :) Mina just täna taipasin, et üle mitmete aastate ei ole minul 1.septembril enam põhjust kooli uksest sisse astuda. Päris kummaline kunastunne tekkis :P
ReplyDeleteJa kallis kunassõber, jätka ikka blogi pidamist :) Mõnus on lugeda su tegemistest!
Terve!
ReplyDeleteMinulla on tässä hirveä muovipussintäysi valokuvaja, ota sakset ja leikkaa heista kuningatarin kengät!
http://paulk.pri.ee/tty/2009_jaak_karin/