Thursday 3 September 2009

Esimene nädal

Käesoleval nädalal algas siis lõpuks kooliprogramm. Esimene nädal on, nagu ikka, tutvustav ja pidutsev.

1. septembril pidin kohtuma oma tuutoritega. Üks tuutoritest oli oma telefoninumbri mitmes saadetud meilis valesti kirjutanud, seega kommunikatsioon teiste vahetustudengitega oli mõnda aega häiritud. Hommikul ärgates ma ei plaaninud üldse sellel päeval kooli minna, kuna mingisugust teadet kokkusaamise kohta polnud meilile tulnud. Ärkasin üles kell 11.30 ning esimese asjana lugesin oma meili. Meili kokkuvõte oli: "Sry et hilja teatame aga läheme kl 12 koolis sööma ja siis võiks huvi olemasolul ka kokku saada, kl 18 läheme igal juhul kooli ette piknikule, seal võiks kohata". Tegin kiired arvutused, mille kohaselt kella 12-ks kooli jõudmiseks oleks olnud vaja liikuda keskmise kiirusega umbes 60km/h. See aga ei tundunud sugugi reaalne ja otsustasin kooli natukene hiljem minna. Saatsin tuutor Heinile ka sõnumi, et tulen kella 18-ks kooli ette, nii nagu nemad pakkusid.

Juba tunde varem kooli jõudes tahtsin mõnede õpetajatega vestelda teemal "Kas saan seda ainet võtta?", kuid mõne aja pärast panin isegi tähele, et 1. septembril mõnda õpetajat oma kabinetist leida on lolli unistus. Jalutasin siis niisama mööda kampust ringi ja tegin aega parajaks - kaks tundi. Mõtlesin, et olen jube kaval ja lähen peaukse ette 17:55, mitte liiga vara ega ka liiga hilja. Seda ma tegingi. Probleem oli aga see, et keegi teine ei teinud nii. Kell 18:00 hakkasin olukorda kahtlaseks pidama. Väga hea, et ma pole vahetusõpilane kuskilt Tonga saarelt, kes on esimest korda riiki sattunud ja ei näe oma tuutorit kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas. Otsustasin tuutorile helistada ja uurida, mis värk on. Valisin numbri ja jäin ootama. Neutraalne naishääl ütles et "Viga numbri valimisel". See on alati tore teade kui helistab enda arvates mitu korda üle kontrollitud numbrile. Midagi tuli ometi teha. Läksin igaks juhuks jälle oma meilboksi, avasin tuutori saadetud kirju ja lahendasin mitme kirja telefoninumbrite kohal mõistatuse "Leia 5 erinevust". Ühest erinevusest siiski piisab, et oleks vale number. Nüüd proovisin helistada õige(ma)le numbrile, mis oli 15min järjest kinni. Lõpuks sain kätte tuutori, kes ütles et ta on teel kooli ja ehmatas veidi ära, et keegi oli üldse ennast juba koolini vedanud. Väidetavalt polnud keegi tema meilile reageerinud ja ta ei osanud arvestada. Kiiresti jõudsime järeldusele, et võib-olla on meilis olnud vale numbri ja mitte-reageerimise vahel mingi loogiline seos.

Tuutoreid oodates jalutasin kooli territooriumil niisama ringi. Algamas oli iga-aastane ülekooliline piknik, mille koostis (vaimselt) jaguneb järgnevalt: kontsert 10%, grillimine 30%, joomine 60%. Jalutades kohtasin ka paari keskkooli aegset sõpra, kes õpivad tehnilist füüsikat. Oma jutu järgi nad vähemalt lähiaastatel kooli lõpetada ei kavatse. Pildilt võite ka näha, et kohalikel tudengitel on seljas tunked. Igal teaduskond on tähistatud erineva värviga, väiksemad erinevused on ka teaduskondade siseselt erialade vahel. Ehitajad on tumesinised, elektrikud valged, metsainsenerid roosad jne. Tudengipõlve jooksul kogutakse tunkede peale erinevaid märke ja muid vidinaid. Harilik aksessuaar soomlastel on tunkede küljes rippuv kruus. Inseneril võib ju ikka janu peale tulla. Hankisin endalegi tunked ja tegelen nüüd sellele märkide kogumisega. Tunked on muide piknikul äärmiselt mugavad - pole vaja mõelda, kuidas ja kuhu istub. Kesklinna pubidesse-baaridesse muidugi ei kiputa tunkedega sisse laskma, seepärast kasutataksegi neid eelkõige kampusesisestel pidudel ja loomulikult 1. mail, mil terve linn on tunkesid täis.


Rääkisin mingil ajal tuutoritest, nüüd nende juurde tagasi. Lõpuks tulid ka nemad kohale. Alguses tuli Jouni, kes soovitas mul poest grillimiseks vorsti osta. Sellel ajal, kui otsustasin Alepas "Perinteinen grillimakkara" kasuks, oli kohale jõudnud ka Heini. Jouni = X ja Heini = Y; X, Y = väga rahuliku iseloomuga soomlane. Natukene hiljem hakkas igast ilmakaarest vahetustudengeid koos tuutoritega tulema. Tuldi Tšehhist, Itaaliast x 2, Portugalist, Poolast, Prantsusmaalt jne. Kui mulle olid umbes 5 inimest ennast tutvustanud, ei mäletanud ma 3 sekundit hiljem enam kellegi nime. Välismaa nimedega on mingi värk. Rääkisime mõned tunnid juttu, grillisin vahepeal oma 400g grillimakkarat ära ja läksin koju.

2. septembri hommikul hakkasid loengud bürokraatiast: kuidas saada õpilaspiletit, bussipiletit, arvutikontot jne. Õnneks vahepeal oli paus, mille jooksul jõudsin tutvuda kooli lõunasöögiga. Peahoones käib lõunasöögi saamine kahest järjekorrast, millest parempoolsel on kuni kella 13-ni eelisseisundis kooli töötajad. Enne toitude juurde jõudmist tuli kätele lasta kummalist geeli, mis lõhnas alkoholi järele (ei hakanud maitsma) ja mille eesmärk on desinfitseerida käed ära. Kujutasin juba ette, kuidas ma hakkan märgade kätega leiba lõikama, kuid geel auras mõne hetkega ära. Desinfitseerimine pole kohustuslik, kuid väga imelik oleks teiste nähes sellest aparaadist tuimalt mööda jalutada. Lõunasöök ise maksab üliõpilaskaardiga 2.60€ (40.70EEK) ja sisaldab: 1 jook (mahl, piim, või hapupiim), teise klaasiga võib võtta vett, 3 leivaviilu, salatitaldrik ja põhiroog. Kõiki osasid lõunasöögist saab endale ise tõsta vastavalt isu suurusele. Sõin ühes lauas hiinlastega, kes minu arusaamise kohaselt rääkisid midagi "tsinkplekkpangest".

Pärast lõunasööki läks Bürokraatia edasi, õnneks küll mitte nii julmal kujul. Räägiti üliõpilasorganisatsioonidest jne. Räägiti ka, et sellel aastal on koolis 300 vahetusõpilast. Pärast toimusid grupiviisilised ekskursioonid kooli territooriumil. Ekskursiooni lõppedes kutsuti meid ehitusinseneride gildi ruumi (tuppa), kus pakuti morssi ja keeksi ning aeti niisama juttu. Igal teaduskonnal on oma gild, mis tegeleb tudengielu korraldamisega, sealhulgas ühiselamute ja pidudega. Gild pole otseselt kooli alluvuses, vaid ta on küllaltki iseseisev organisatsioon. Gildist saab endale tunked, mütsid ja sõbrad.

3. septembri hommikul toimus Bürokraatia II: ainete registreerimine, raamatukoguvärk, arstiabi... Lõuna ajal tahtsin jällegi minna kooli sööklasse, kuid avastasin, et olen oma kohaliku üliõpilase staatust tõendava ajutise (enne kui tulevad üliõpilaskaardid) paberi koju unustanud. Kuna toidupood on kooli kõrval, siis mul polnud mingitki tahtmist lõunasöögi eest 5.20€ (81.40EEK) maksta. Poest väljusin rasvaste lihapirukatega ja olin õnnelik. Pärast pausi rääkis üks õppejõud, ühtlasi Soomes, USA-s ja Mehhikos elanud soomlane, kultuurišokist. Tema jutu kohaselt hakkan ma 2-8 nädala pärast kõike siin imelikuks ja nõmedaks pidama, ning 6 kuu pärast kõik on jälle tore - elame, näeme.

Mõned tunnid pärast loenguid toimus aasta suurim uutele tudengitele suunatud üritus, nimelt Otasuunnistus (Otaorienteerumine). "Ota" tuleb kampuse asukoha nimest "Otaniemi". Ürituse eesmärk oli tudengitele tutvustada kampuse territooriumi ja ühtlasi ka koolis töötavaid klubisid ja organisatsioone. Kätte anti kaart 60 punktiga, mis tuli läbi käia - kõiki loomulikult ei jõudnud. Punktides pidi tegema erinevaid ülesandeid, mis olid kuidagi seotud parajasti tutvustatava klubi/organisatsiooniga.

Näiteks lennunduse klubi juures pidime moodustama inimestest lennuki, selle ära hooldama ja lendama, kahjuks meie kokpitt eraldus ülejäänud lennukist. Kinoklubis (jah, kellegi algatusel on ühika keldrisse arvestatava kvaliteediga ja "päris" välimusega 20-kohaline kinoruum tehtud) vaatasime katkendit märulist, ning pidime pärast tegema lühikava sellest, kuidas film võiks jätkuda. Muidugi keegi meist pidi olema kaameramees ja keegi operaator. "Ateistide klubi" punktis pidime etendama Vene kvaliteetfilmi Hamletist. Karaokeklubis laulsime grupiviisiliselt karaoket. Hoidsin esimest korda elus lauldes mikrofoni käes. Saingi staaritsemise eest lisapunkte meie punktitabelisse. Käisime veel kooli kiriku juures, kus pakuti kringlit, pizzat ja mahla ning räägiti, et seal igal suvel abiellub mõni tudengipaar. Etendasime muuseas ka katkendi Piiblist. Teepeal tutvustati kooriklubi Oxetti, kellele laulsime igaks juhuks Ameeriklase algatusel "Yellow Submarine"-i. Neile meeldis. Puhkpillide klubist teatati meile pärast kava ettekandmist, et kõige ilusamad hetked meie kavas olid need kohad, kus me polnud veel mängimist alustanud ja kus olime juba mängimise lõpetanud. Nõustusin selle väitega sajaprotsendiliselt. "TKK Tüdrukud" klubi pani kõik grupi meesliikmed kontsakingadel kõndima-jooksma. Eesmärk oli näidata, kui raske on olla naine. Jõudsingi taas järeldusele, et tõesti ei taha olla naine.
Kampuses on 160 klubi, seega praktiliselt igale maitsele hevimetallist pokkerini.

Mingil ajal sain muide ka teada, et praeguste ühikate esimesed elanikud olid olnud hoopis 1952 Helsingi olümpiamängude sportlased.

2 comments:

  1. Moi!

    Lugesin su blogi nüüd jälle (jah, ma olen enne ka lugenud) ja tundub, et igav ei saa sul hakata. Muide, see kruus seal tunkede küljes inspireerib mind...Kardan, et ei saaks seda siiski Tallinnas rakendada :(

    ReplyDelete
  2. Esimesele koolinädalale teine ka järgnes või seiskus aeg hoopis täiesti? Toeta nüüd vaeseid lugemishuvilisi uue ja üllatava sissekandega!

    ReplyDelete