Tere tali!

Vaikselt hakkab kätte jõudma periood, mil lähedased inimesed hakkavad kategooriliselt keelama mütsi-sallita välja minna.
Esimestel nädalatel oli mul koolis probleemiks sisustada oma tunniplaanis olevad pikemad pausid. Jalutasin niisama kooli ümbruses, sõin või hängisin raamatukogus. Nüüd seda probleemi pole. Juba mitu nädalat on pidanud tõsisemalt õppima ja/või koduseid töid tegema. Samuti osa (kooli)ajast kulub ka magamiseks. Koduste tööde käigus on ka momendi- ning siirdemeetod endast taas teada andnud. See muidugi mõnus pole aga saab hakkama. Alguses koduseid töid nähes ehmatasin ära- need tundusid olevat ülimalt keerulised. Olen avastanud, et keerulisus ajab rohkem õppima. Nimelt kui ikkagi järgmisel päeval on tähtaeg ja kohe pea ei võta, siis paari tunniga suudab õppematerjalidest + googlest ülatavalt palju seninägematut infot ammutada. Meeldiv on ka see, et ülesannete püstitus on eht-Naarilik, st. neis on ka reaalne tähendus. Siiani on kodused tööd läinud üllatavalt hästi, tänan küsimast. Teemadeks on olnud RB-konstruktsioonid, sillad, vundamendid ja hoonete tehnoseadmed.

Järgmisel nädalal on Ehitusgeoloogias kontrolltöö kivide ja mineraalide tundmise peale. Kui veel nädal tagasi tundus, et kõik musta värvi kivid on ühesugused (õpetaja väitel siiski erinevate nimedega), siis praeguseks on hakanud toimuma valgustatus. Dioriitti, gabro, sarvivälke ja sinkkivälke on siiski erinevad. Kindlasti on nendel ka eestikeelne nimetus, aga ma püüan ennast praegu mitte segadusse ajada. Soomes olevat muide maa sees veel 150 000kg kulda ka. Järgmisel nädalal läheme kuuldavasti midagi lõhkama ja mõõtma rajatava metrooraja lähistele. Aastal 2014 saab Helsingist linnast juba Espoosse kooli metrooga sõita. Novembris juba hakkavad kaevama.

Writing in Technology (inglise keel) on samuti tore aine. Keskkoolis oli nii, et mida pikem, lendavam ja ümmargusem lause tekstis oli, seda parem. Nüüd ülikoolis meid püütakse ümber õpetada: tuleb kasutada neutraalseid ja formaalseid sõnu ning üldse kõik peab väga formal olema. Aine kirjeldus tundub igav, aga tegelikult on see üks kõige ägedamatest ainetest.

Käisin ka ühikas Riski mängimas ning sain auväärse teise koha. Ühikad on väga hubased ja koristamata. Igal trepikoja korrusel on arvutis oma õlleprogramm, mis näitab, kui palju keegi on külmikust õlut võtnud ja kui palju selle eest maksnud. Üks tudengihärra oli näitude põhjal 4 aasta jooksul pelgalt ühikakülmikust tarbinud 5000 õlut. Teine ja kolmas koht oluliselt maha ei jäänud.


Toimus veel rahvusvahelistele tudengitele suunatud saunaõhtu, kus osales ka tudengite delegatsioon TTÜ-st. Rääkisime juttu ja tegime lihapalle. Õhtuse maitseüllatusena said valitud isikud maitsta ka "Lihapall Sinise Fazeriga". Valitud isikuteks osutusime mina ja Forrest, sest meie selle käki ka kokku keerasime.


Lisaks oli üks suur pidustus, mille eesmärk oli tähistada kolme kohaliku ülikooli ühinemist. TKK (tehnika), HKKK (majandus) ja TaiK (kunst) ühinevad ametlikult järgmise aasta alguses, nimeks saab Aalto-yliopisto. Pidustus koosnes alguses mööda teid looklevast tudengiketist, mida mööda sai soovitud adressaatidele mitme tunni vältel kirju edastada. Alguses liikusid kirjad, hiljem ka vannid ja puskar. Postiliinina töötamisest toibunud (noh, tegelikult siiski aega toibumiseks polnudki), suunduti kesklinna, kus algas linnarahva lõbustamine. Meie punt kattis ühe väikese aga vilka tänavajupi punase vaibaga, ning rivistus ise servadesse. Kõik tööle/koju/lõunale ruttavad tundsid ennast staaridena. Juubeldati, tehti pilti ja abieluettepanekuid ning küsiti autogrammi. Tund aega järjest karjuda pole mingi... pool tundi. Video sellest on siin.



Turkus käisin ka üle pika aja. Sinnagi oli sügis saabunud, nagu piltidelt näha. Ja kiirabi-mersud.