Tere tali!

Vaikselt hakkab kätte jõudma periood, mil lähedased inimesed hakkavad kategooriliselt keelama mütsi-sallita välja minna.
Esimestel nädalatel oli mul koolis probleemiks sisustada oma tunniplaanis olevad pikemad pausid. Jalutasin niisama kooli ümbruses, sõin või hängisin raamatukogus. Nüüd seda probleemi pole. Juba mitu nädalat on pidanud tõsisemalt õppima ja/või koduseid töid tegema. Samuti osa (kooli)ajast kulub ka magamiseks. Koduste tööde käigus on ka momendi- ning siirdemeetod endast taas teada andnud. See muidugi mõnus pole aga saab hakkama. Alguses koduseid töid nähes ehmatasin ära- need tundusid olevat ülimalt keerulised. Olen avastanud, et keerulisus ajab rohkem õppima. Nimelt kui ikkagi järgmisel päeval on tähtaeg ja kohe pea ei võta, siis paari tunniga suudab õppematerjalidest + googlest ülatavalt palju seninägematut infot ammutada. Meeldiv on ka see, et ülesannete püstitus on eht-Naarilik, st. neis on ka reaalne tähendus. Siiani on kodused tööd läinud üllatavalt hästi, tänan küsimast. Teemadeks on olnud RB-konstruktsioonid, sillad, vundamendid ja hoonete tehnoseadmed.

Järgmisel nädalal on Ehitusgeoloogias kontrolltöö kivide ja mineraalide tundmise peale. Kui veel nädal tagasi tundus, et kõik musta värvi kivid on ühesugused (õpetaja väitel siiski erinevate nimedega), siis praeguseks on hakanud toimuma valgustatus. Dioriitti, gabro, sarvivälke ja sinkkivälke on siiski erinevad. Kindlasti on nendel ka eestikeelne nimetus, aga ma püüan ennast praegu mitte segadusse ajada. Soomes olevat muide maa sees veel 150 000kg kulda ka. Järgmisel nädalal läheme kuuldavasti midagi lõhkama ja mõõtma rajatava metrooraja lähistele. Aastal 2014 saab Helsingist linnast juba Espoosse kooli metrooga sõita. Novembris juba hakkavad kaevama.

Writing in Technology (inglise keel) on samuti tore aine. Keskkoolis oli nii, et mida pikem, lendavam ja ümmargusem lause tekstis oli, seda parem. Nüüd ülikoolis meid püütakse ümber õpetada: tuleb kasutada neutraalseid ja formaalseid sõnu ning üldse kõik peab väga formal olema. Aine kirjeldus tundub igav, aga tegelikult on see üks kõige ägedamatest ainetest.

Käisin ka ühikas Riski mängimas ning sain auväärse teise koha. Ühikad on väga hubased ja koristamata. Igal trepikoja korrusel on arvutis oma õlleprogramm, mis näitab, kui palju keegi on külmikust õlut võtnud ja kui palju selle eest maksnud. Üks tudengihärra oli näitude põhjal 4 aasta jooksul pelgalt ühikakülmikust tarbinud 5000 õlut. Teine ja kolmas koht oluliselt maha ei jäänud.


Toimus veel rahvusvahelistele tudengitele suunatud saunaõhtu, kus osales ka tudengite delegatsioon TTÜ-st. Rääkisime juttu ja tegime lihapalle. Õhtuse maitseüllatusena said valitud isikud maitsta ka "Lihapall Sinise Fazeriga". Valitud isikuteks osutusime mina ja Forrest, sest meie selle käki ka kokku keerasime.


Lisaks oli üks suur pidustus, mille eesmärk oli tähistada kolme kohaliku ülikooli ühinemist. TKK (tehnika), HKKK (majandus) ja TaiK (kunst) ühinevad ametlikult järgmise aasta alguses, nimeks saab Aalto-yliopisto. Pidustus koosnes alguses mööda teid looklevast tudengiketist, mida mööda sai soovitud adressaatidele mitme tunni vältel kirju edastada. Alguses liikusid kirjad, hiljem ka vannid ja puskar. Postiliinina töötamisest toibunud (noh, tegelikult siiski aega toibumiseks polnudki), suunduti kesklinna, kus algas linnarahva lõbustamine. Meie punt kattis ühe väikese aga vilka tänavajupi punase vaibaga, ning rivistus ise servadesse. Kõik tööle/koju/lõunale ruttavad tundsid ennast staaridena. Juubeldati, tehti pilti ja abieluettepanekuid ning küsiti autogrammi. Tund aega järjest karjuda pole mingi... pool tundi. Video sellest on siin.



Turkus käisin ka üle pika aja. Sinnagi oli sügis saabunud, nagu piltidelt näha. Ja kiirabi-mersud.

Loengud ja Muumimaa

Esimesed kaks päris õppenädalat koolis on möödas. On selgunud tõsiasi, et ka siin loengutel olles mõtted kanduvad millelegi muule, sageli unele. Kuskilt lugesin, et haigutuse eesmärk on ajule tähelepanuvõime suurendamiseks hapnikku edastada - kõik polegi seega hukas. Tore on see, et saame tasuta printida. Muidugi see võimalus pole mõeldud selleks, et terved pdf-raamatud endale trükkida, vaid "mõistlikkuse piires" õppematerjali jaoks. Avastasin veel, et väga vähestel on enda laptop koolis kaasas. Lihtsalt pole mõtet. Loengutel keegi netis ei istu, selle jaoks on pauside ajal väga paljudes kohtades olevad arvutipunktid ja -klassid, kus saab vabalt oma kasutajatunnusega surfata ja printida. Osades arvutites on Solaris :) (kes Ehitusmehaanikat teinud, need teavad). Ühes õppehoones on arvutiklass avatud lausa 24/7, välja arvatud jõuludel ja jaanipäeval. See õnneks väga ei häiri.

Ühel nädalavahetusel külastasin Karinit 175 422 elanikuga linnas Turkus. Külakostiks äratasin ühe ratta ellu ja viisin Karinile. Tema tudengieluga saab tutvuda siin. Turkus on kirik ja jõgi ja... poed. Karini kommentaar jõe kohta: "See näeb välja väga pruun ja mudane, aga tegelikult olevat siin väga puhas vesi." Muide, suht harjumatu tunne tekkis, kui rongi tunnelisse sisenedes kõrvad lukku läksid. Vaatasin, et teised reisijad ei tee teist nägugi.

Bussidega nr 11 ja 110 saab 4,8€ (75.20kr) eest sõita 16km kaugusele väikelinna Naantalisse, kus elab 18 461 elanikku. Kui Viljandi oleks mere ääres, siis ta olekski justkui Naantali. Linn on tuntud oma Muumimaa poolest. Sattusimegi Muumimaale ajal, mil territooriumi väravad on veel lahti, kuid suvist programmiosa enam ei toimu. Seega oli võimalus jalutada rahulikult ilma ümberringi siblivate ja kilkavate väikeste lasteta. Teisisõnu sai keskenduda Muumimaa arhitektuurile. Siit väike nõuanne ehitajatele: väiksemaid maju, jõgesid ja kaljusid saab väga edukalt ehitada plastikust. Reaalses elus oli Muumimaja ka seest ümarate seintega erinevalt multikast, kus tähelepanelik Taavi Tavavaataja võib panna tähele, et maja on väljast suhteliselt väikese diameetriga ja ümmargune, kuid sees on suured kandilised ruumid. Omanik-ehitajat Muumipapat kommentaaride andmiseks kohal ei olnud.

Täna (20.09.2009) pidi toimuma väikest sorti väljasõit loodusesse. Esimest korda elus juhtus selline asi, et oleksin jäänud üritusele mitu tundi hiljaks seetõttu, et läksin algselt liiga vara kohale. Müstiline. Otsustasin igal juhul vahele jätta ja hoopis Helsingis trammiga suvalisse lõpp-peatusesse sõita ja pilti teha. Lõpp-peatuseks trammil nr 4 osutus Munkkiniemi (Munganeem), kus jalutasin ringi, tegin pilti ja vahetasin mõtteid rannas lebotavate hanedega.

Esimene nädal

Käesoleval nädalal algas siis lõpuks kooliprogramm. Esimene nädal on, nagu ikka, tutvustav ja pidutsev.

1. septembril pidin kohtuma oma tuutoritega. Üks tuutoritest oli oma telefoninumbri mitmes saadetud meilis valesti kirjutanud, seega kommunikatsioon teiste vahetustudengitega oli mõnda aega häiritud. Hommikul ärgates ma ei plaaninud üldse sellel päeval kooli minna, kuna mingisugust teadet kokkusaamise kohta polnud meilile tulnud. Ärkasin üles kell 11.30 ning esimese asjana lugesin oma meili. Meili kokkuvõte oli: "Sry et hilja teatame aga läheme kl 12 koolis sööma ja siis võiks huvi olemasolul ka kokku saada, kl 18 läheme igal juhul kooli ette piknikule, seal võiks kohata". Tegin kiired arvutused, mille kohaselt kella 12-ks kooli jõudmiseks oleks olnud vaja liikuda keskmise kiirusega umbes 60km/h. See aga ei tundunud sugugi reaalne ja otsustasin kooli natukene hiljem minna. Saatsin tuutor Heinile ka sõnumi, et tulen kella 18-ks kooli ette, nii nagu nemad pakkusid.

Juba tunde varem kooli jõudes tahtsin mõnede õpetajatega vestelda teemal "Kas saan seda ainet võtta?", kuid mõne aja pärast panin isegi tähele, et 1. septembril mõnda õpetajat oma kabinetist leida on lolli unistus. Jalutasin siis niisama mööda kampust ringi ja tegin aega parajaks - kaks tundi. Mõtlesin, et olen jube kaval ja lähen peaukse ette 17:55, mitte liiga vara ega ka liiga hilja. Seda ma tegingi. Probleem oli aga see, et keegi teine ei teinud nii. Kell 18:00 hakkasin olukorda kahtlaseks pidama. Väga hea, et ma pole vahetusõpilane kuskilt Tonga saarelt, kes on esimest korda riiki sattunud ja ei näe oma tuutorit kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas. Otsustasin tuutorile helistada ja uurida, mis värk on. Valisin numbri ja jäin ootama. Neutraalne naishääl ütles et "Viga numbri valimisel". See on alati tore teade kui helistab enda arvates mitu korda üle kontrollitud numbrile. Midagi tuli ometi teha. Läksin igaks juhuks jälle oma meilboksi, avasin tuutori saadetud kirju ja lahendasin mitme kirja telefoninumbrite kohal mõistatuse "Leia 5 erinevust". Ühest erinevusest siiski piisab, et oleks vale number. Nüüd proovisin helistada õige(ma)le numbrile, mis oli 15min järjest kinni. Lõpuks sain kätte tuutori, kes ütles et ta on teel kooli ja ehmatas veidi ära, et keegi oli üldse ennast juba koolini vedanud. Väidetavalt polnud keegi tema meilile reageerinud ja ta ei osanud arvestada. Kiiresti jõudsime järeldusele, et võib-olla on meilis olnud vale numbri ja mitte-reageerimise vahel mingi loogiline seos.

Tuutoreid oodates jalutasin kooli territooriumil niisama ringi. Algamas oli iga-aastane ülekooliline piknik, mille koostis (vaimselt) jaguneb järgnevalt: kontsert 10%, grillimine 30%, joomine 60%. Jalutades kohtasin ka paari keskkooli aegset sõpra, kes õpivad tehnilist füüsikat. Oma jutu järgi nad vähemalt lähiaastatel kooli lõpetada ei kavatse. Pildilt võite ka näha, et kohalikel tudengitel on seljas tunked. Igal teaduskond on tähistatud erineva värviga, väiksemad erinevused on ka teaduskondade siseselt erialade vahel. Ehitajad on tumesinised, elektrikud valged, metsainsenerid roosad jne. Tudengipõlve jooksul kogutakse tunkede peale erinevaid märke ja muid vidinaid. Harilik aksessuaar soomlastel on tunkede küljes rippuv kruus. Inseneril võib ju ikka janu peale tulla. Hankisin endalegi tunked ja tegelen nüüd sellele märkide kogumisega. Tunked on muide piknikul äärmiselt mugavad - pole vaja mõelda, kuidas ja kuhu istub. Kesklinna pubidesse-baaridesse muidugi ei kiputa tunkedega sisse laskma, seepärast kasutataksegi neid eelkõige kampusesisestel pidudel ja loomulikult 1. mail, mil terve linn on tunkesid täis.


Rääkisin mingil ajal tuutoritest, nüüd nende juurde tagasi. Lõpuks tulid ka nemad kohale. Alguses tuli Jouni, kes soovitas mul poest grillimiseks vorsti osta. Sellel ajal, kui otsustasin Alepas "Perinteinen grillimakkara" kasuks, oli kohale jõudnud ka Heini. Jouni = X ja Heini = Y; X, Y = väga rahuliku iseloomuga soomlane. Natukene hiljem hakkas igast ilmakaarest vahetustudengeid koos tuutoritega tulema. Tuldi Tšehhist, Itaaliast x 2, Portugalist, Poolast, Prantsusmaalt jne. Kui mulle olid umbes 5 inimest ennast tutvustanud, ei mäletanud ma 3 sekundit hiljem enam kellegi nime. Välismaa nimedega on mingi värk. Rääkisime mõned tunnid juttu, grillisin vahepeal oma 400g grillimakkarat ära ja läksin koju.

2. septembri hommikul hakkasid loengud bürokraatiast: kuidas saada õpilaspiletit, bussipiletit, arvutikontot jne. Õnneks vahepeal oli paus, mille jooksul jõudsin tutvuda kooli lõunasöögiga. Peahoones käib lõunasöögi saamine kahest järjekorrast, millest parempoolsel on kuni kella 13-ni eelisseisundis kooli töötajad. Enne toitude juurde jõudmist tuli kätele lasta kummalist geeli, mis lõhnas alkoholi järele (ei hakanud maitsma) ja mille eesmärk on desinfitseerida käed ära. Kujutasin juba ette, kuidas ma hakkan märgade kätega leiba lõikama, kuid geel auras mõne hetkega ära. Desinfitseerimine pole kohustuslik, kuid väga imelik oleks teiste nähes sellest aparaadist tuimalt mööda jalutada. Lõunasöök ise maksab üliõpilaskaardiga 2.60€ (40.70EEK) ja sisaldab: 1 jook (mahl, piim, või hapupiim), teise klaasiga võib võtta vett, 3 leivaviilu, salatitaldrik ja põhiroog. Kõiki osasid lõunasöögist saab endale ise tõsta vastavalt isu suurusele. Sõin ühes lauas hiinlastega, kes minu arusaamise kohaselt rääkisid midagi "tsinkplekkpangest".

Pärast lõunasööki läks Bürokraatia edasi, õnneks küll mitte nii julmal kujul. Räägiti üliõpilasorganisatsioonidest jne. Räägiti ka, et sellel aastal on koolis 300 vahetusõpilast. Pärast toimusid grupiviisilised ekskursioonid kooli territooriumil. Ekskursiooni lõppedes kutsuti meid ehitusinseneride gildi ruumi (tuppa), kus pakuti morssi ja keeksi ning aeti niisama juttu. Igal teaduskonnal on oma gild, mis tegeleb tudengielu korraldamisega, sealhulgas ühiselamute ja pidudega. Gild pole otseselt kooli alluvuses, vaid ta on küllaltki iseseisev organisatsioon. Gildist saab endale tunked, mütsid ja sõbrad.

3. septembri hommikul toimus Bürokraatia II: ainete registreerimine, raamatukoguvärk, arstiabi... Lõuna ajal tahtsin jällegi minna kooli sööklasse, kuid avastasin, et olen oma kohaliku üliõpilase staatust tõendava ajutise (enne kui tulevad üliõpilaskaardid) paberi koju unustanud. Kuna toidupood on kooli kõrval, siis mul polnud mingitki tahtmist lõunasöögi eest 5.20€ (81.40EEK) maksta. Poest väljusin rasvaste lihapirukatega ja olin õnnelik. Pärast pausi rääkis üks õppejõud, ühtlasi Soomes, USA-s ja Mehhikos elanud soomlane, kultuurišokist. Tema jutu kohaselt hakkan ma 2-8 nädala pärast kõike siin imelikuks ja nõmedaks pidama, ning 6 kuu pärast kõik on jälle tore - elame, näeme.

Mõned tunnid pärast loenguid toimus aasta suurim uutele tudengitele suunatud üritus, nimelt Otasuunnistus (Otaorienteerumine). "Ota" tuleb kampuse asukoha nimest "Otaniemi". Ürituse eesmärk oli tudengitele tutvustada kampuse territooriumi ja ühtlasi ka koolis töötavaid klubisid ja organisatsioone. Kätte anti kaart 60 punktiga, mis tuli läbi käia - kõiki loomulikult ei jõudnud. Punktides pidi tegema erinevaid ülesandeid, mis olid kuidagi seotud parajasti tutvustatava klubi/organisatsiooniga.

Näiteks lennunduse klubi juures pidime moodustama inimestest lennuki, selle ära hooldama ja lendama, kahjuks meie kokpitt eraldus ülejäänud lennukist. Kinoklubis (jah, kellegi algatusel on ühika keldrisse arvestatava kvaliteediga ja "päris" välimusega 20-kohaline kinoruum tehtud) vaatasime katkendit märulist, ning pidime pärast tegema lühikava sellest, kuidas film võiks jätkuda. Muidugi keegi meist pidi olema kaameramees ja keegi operaator. "Ateistide klubi" punktis pidime etendama Vene kvaliteetfilmi Hamletist. Karaokeklubis laulsime grupiviisiliselt karaoket. Hoidsin esimest korda elus lauldes mikrofoni käes. Saingi staaritsemise eest lisapunkte meie punktitabelisse. Käisime veel kooli kiriku juures, kus pakuti kringlit, pizzat ja mahla ning räägiti, et seal igal suvel abiellub mõni tudengipaar. Etendasime muuseas ka katkendi Piiblist. Teepeal tutvustati kooriklubi Oxetti, kellele laulsime igaks juhuks Ameeriklase algatusel "Yellow Submarine"-i. Neile meeldis. Puhkpillide klubist teatati meile pärast kava ettekandmist, et kõige ilusamad hetked meie kavas olid need kohad, kus me polnud veel mängimist alustanud ja kus olime juba mängimise lõpetanud. Nõustusin selle väitega sajaprotsendiliselt. "TKK Tüdrukud" klubi pani kõik grupi meesliikmed kontsakingadel kõndima-jooksma. Eesmärk oli näidata, kui raske on olla naine. Jõudsingi taas järeldusele, et tõesti ei taha olla naine.
Kampuses on 160 klubi, seega praktiliselt igale maitsele hevimetallist pokkerini.

Mingil ajal sain muide ka teada, et praeguste ühikate esimesed elanikud olid olnud hoopis 1952 Helsingi olümpiamängude sportlased.

Tour de Vuosaari

Kuna kooli alguseni on veel mõned päevad aega ja ma ei taha oma blogi lugejaid (kõiki kahte vist) päris ära kaotada, siis tutvustan teile oma elukoha lähiümbrust. Tegime sõber-Akiga väikese rattamatka Mustavuorile, mis on Ida-Helsingi kõige kõrgem looduslik koht. See mägi peaks kuuldavasti tegelikult olema vana prügimägi, kuid see selleks. Mäge oleme vahelduva eduga külastanud juba põhikoolist alates. Linnastunud inimese jaoks see oli ikkagi totaalne tühermaa, kus nägi väga harva teisi inimesi. Tee mäe tippu oli, nagu alati, piinarikas :P Seekord olid oma jõud ühendanud Tõus ja Vastutuul, kelle arvates me polekski pidanud mäele jõudma. Vaheldumisi kirudes, naerdes ja jälle kirudes jõudsime siiski tippu. Kui varasematel aegadel on tipust avanenud looduslik vaade merele, siis nüüd... vaade merele on säilinud, kuid:



PAM! Sadam! See on ehitatud kõigest paari aasta jooksul. Muide, risti üle sadama kulgev sinine toru on selleks, et jalutuskäigul olevad inimesed sadamas auto alla ei jääks.

Olles sõitnud läbi tunneli (tunnelisse saab liftiga) ja veel 1,5km mööda mere äärt jõudsime sadama ametliku vaateplatvormini. Seal oli põnevust küllaga: sõime popcorni ja vaatasime, kuidas Finnlines-i Finnhawk laeti konteinereid täis ja teele saadeti. See oli märgiks sellest, et võiks vaikselt hakata kodupoole sõitma, päev oli ju täide läinud.

Jõudnud kodutänavale, tuli Akil mõte, et "Hei mennään Mäkkiin syömään!" Proovisimegi seda varianti, kuid Mäkis ulatus järjekord ukseni - seega külastus jäi ära. Õnneks üle tee on kebabi... hmm, restoran on selle kohta palju öelda - ütleme et kebabi-nurgabaar. Sõime seal ehtsat India (:D) kebabit ja läksime rõõmsalt lahku. Pildi tegi õde, kes tuli kahvliga minu kebabit varastama, kui kuulis et ma seal olen.

Olles õhtul kodus, tekkis järsku tunne et midagi on valesti. Võiks ju ometigi veel pilti teha. Mõeldud-tehtud, võtsin statiivi õlale ja jalutasin Aurinkolahtisse (Päikeselaht), mis on üks Vuosaari alarajoonidest. Seal jällegi on paari aasta jooksul kaevatud maismaale merega ühenduses olev kanal, et oleks veelgi lihtsam "mere ääres olla". Helsingi on ikkagi merelinn.

Paari päeva jooksul juba uued, seekord ilmselt kooliseiklused.

Esimest korda TKK-s

Hei hei!

Käesolevas blogis saate lugeda muljeid minu õppeaastast Soomes, Helsingi Tehnikaülikoolis TKK-s (Teknillinen korkeakoulu). Nimi on petlik - tegelikult asub kool hoopis Helsingi kõrval Espoos...hehehe.

Täna sain esimest korda maitse suhu oma uuest koolist. Enne seda aga jälgisin bussi aknast kotka silmadega peatuste nimesid, et õiges kohas maha minna. Üldist muljet kohapeale jõudes saab suhteliselt hästi kirjeldada paari sõnaga: massiivne aga hubane. Igal pool pilgu kandeulatuses olid puude vahel suured punastest tellistest majad. Suures osas peaksid need olema Alvar Aalto enda disainitud.

Esimese asjana kooli juurde saabudes lugesin oma kaasa võetud juhendist, et oleks vaja sekretariaadis maksta ära üliõpilase maks (91.50€), mis on vajalik saamaks kohalikku üliõpilaspiletit, mis tagab arstiteenused, odavamad lõunasöögid jne. Üliõpilaspileti eelis on veel see, et ühistranspordi kuukaardi eest peab 117€ (1831kr) asemel maksma 42€ (657kr). Jess! Üksikpilet, mis kehtib tund aega, maksab juhilt ostes 4€ (~60kr) Igatahes, maksu maksmiseks tuli minna sekretariaati, mille asukohast mul polnud õrna aimugi. Sellel põneval hetkel ei tulnud pähe ka kaardi pealt uurida, tahtsin lihtsalt kiiresti kohale jõuda. Jah, registreerimine on avatud tööpäeviti kl 9-12, nii et peab ajaliselt väga täpselt sihtima :) Astusin siis peahoone uksest sisse, pöörasin pilgu infoputka poole nägemata seal kedagi. Samal hetkel kostis selja tagant "Kuinka voin auttaa?" Seletasin siis oma probleemi ära ja mind juhatati sekretariaati, mis asub ostukeskuse küljes. Mul polnud kaua aega imestada, kuna pidin enne kella 12 jõudma tagasi peahoonesse ennast tudengiks registreerima.

Registreerimiseks tuli leida ruum Y235. Kiirustades läksin sisse uksest, mille kohal kohe kindlasti oli silt "Y", kuid sattusin hoopis maamõõtmise osakonda. Õnneks seal istus sõbralik (aga aeglane) valvur, kes juhatas mind õigesse kohta. Registreerimise ruumi ukse ees oli elav järjekord, enne mind ootas lausa 3 inimest. Mina nendega eriti ei vestelnud, kuna olin hoos kõikvõimalike ankeetide täitmisega. Vaatasin pidevalt kella, et kas jõuan ikka enne kella 12 sisse astuda või mitte. Õnneks läks aasialasel ja sakslasel kiiresti ning saingi jutule. Pärast seda, kui olime minu vastas istuva noore naisega jõudnud arusaamale, et miks ma hoopis soome keeles räägin, sain juurde igasuguseid pabereid, millele tuli alla kirjutada. Vestlesime ka niisama elust soomes, koolist, tudengitest jne. Vaesed järjekorras ootajad...

Enne kooli territooriumilt lahkumist tegin veel mõned pildid, nagu turist ikka. Nädala eripakkumine: vaatad ühte, näed kolme! Territoorium näeb kaardil välja selline: Kaardil hoone nr. 2 on see, kus mina ilmselt kõige rohkem hängima hakkan. Ehitus- ja keskkonnatehnika majas. Tõlgitult on asukoha tänava nimi "Ehitajaväljak".



Kooli lähevad müstilised bussiliinid, sellised mille kohta olen alati mõelnud "Kes nendega veel sõidavad?" Ja nüüd ma olen siis ise ka üks imelikest. Seltskond bussides on ka heas mõttes imelik. Ühtegi nö "tavalist inimest" ma bussis ei näinud. Kõik olid kas tudengid, pintsakutes professorid või piirkonnas olevate Soome tuntud firmade tähtsa välimusega töötajad. Väga suur kontrast igal juhul, kui on harjunud sõitma bussiga magalarajoonides. Vaatamisväärsustest võiks mainida Nokia peakontorit, kus ilmselt paljud käivad tööl isikliku (mootor)paadiga - vähemalt maja ees (või taga) jahisadamas oli neid päris palju.

Praegu tuli selline mul-oli-põnev-ja-änksa postitus, kuid järgmisel nädalal algab kooli ametlikult tutvustav nädal, pärast mida ilmselt tuleb ränk õppimine. Edenemist ja resultaate saate lugeda siit samast. Loodan, et see ei jää selle blogi viimaseks postituseks.